Ukrainas saab ka oksega hääletada

Ukrainas toimusid eelmisel nädalavahetusel kohalikud valimised. Osa sealseid poliitringkondi otsustas alkohoolikuid ära kasutada, jootsid nad valimispäeval täis ja tasuks hundijalavee eest pidid alkoholi saanud hääletama nii nagu viina kallanud isakäsi ütles. See „isa“ oli väidetavalt endise tsehhidirektori ja praeguse Presidendi Viktor Janukovitši Regioonide partei. Autodega iga natukese aja tagant valimisjaoskonda kohale sõidutatud joodikutest olevat mõned olnud nii purjus, et unustasid valimiskabiini sisenedes kellele oma hääl anda ja läksid tuikudes valimisjaoskonnast välja, et üle küsida neilt, kes neid valimisjaoskonda tõid, et kelle poolt nad hääletama peavad.
Ühes valimisjaoskonnas olevat üks purupurjus kodanik valimisurni oksendanud – võib-olla ta siis arvas, et sel kombel on lihtsam oma poliitilisi eelistusi väljendada.
Aga need tragikoomilised sündmused näitavad, et Ukraina poliitikas ja ühiskonnas on asjad väga kehvad. Peale Leonid Kutšma ebademokraatliku riigijuhtimise stiili lõpetanud nn. „Oranži revolutsioon“ 2004 aastal, oli esialgu märk, et Ukraina rahvale on sümpaatsed Läänelikud väärtused ehk siis demokraatia. Ukraina rahval oli kõrini stagneerunud riigisüsteemist.
Paraku ei suutnud Läänemeelsete , demokraatlike
vaadetega poliitikud omavahel läbi saada ning seadsid poliitikategemisel esikohale isiklikud - mitte riigi huvid. Samas on Lääneriigid olnud Ukraina integreerumisel Euroopasse üsna passiivsed, eks see ole ka muidugi tingitud selles riigis toimuvast pidevast poliitilisest kähmlusest. Need Ukraina poliitikud, kes algselt tahtsid selles riigis tõeliselt demokraatliku ühiskonna luua, mängisid omavaheliste jagelemistega selle võimaluse maha. Ja rahval sai muidugi lõpuks kõigest sellest tsirkusest kõrini ning otsustasid presidendiks valida mehe kes eelmistel presidendivalimistel üritas võimule pääseda valimispettuse abil.
Ühel tõsiseltvõetaval riigil on kindel välispoliitika – Ukrainal seda küll ei ole sest kogu aur kulub sisetülidele ja nii ei suudetagi see riik selgeid välispoliitilisi sihte seada. Tõsi küll – Viktor Janukovitši presidendiks saamise järel on Ukraina ja Venemaa vahel sõlmitud ridamisi kokkuleppeid(ja veel riigi suveräänsust kahjustavaid kokkuleppeid) mis näitavad, et uus võim eelistab partnerina pigem Vene Föderatsiooni, kui Euroopa Liitu. Seda kuidas Venemaal poliitika käib on igale välisuudiste lugejatele teada, Janukovitš tundub hiilival kombel samasuguseid riigijuhtimise meetodeid kasutusele võtmas olevat.
Ma siiski loodan, et Ukraina areng täiskäigul tagasi minema ei hakka.
Ja, et joodikutest oksendajaid ükski poliitiline liikumine enam valimisjaoskonda ei tassiks.