Eilse lühijutu jätkuks niipalju, et sealt Soldino ümbrusest on neid koeri riburada hakatud huntide poolt ära sööma. Üks kaukaaslane aga oli nii vapper ,et pidas lõhkikistuna siiski hommikuni vastu ja loomaarst lappis ta kokku. Ütlesin küll huntide poolt, kuid asjaolusid arvestades võib arvata, et tegu on siiski üksiku vana hundiga kellel metsas elavate saakloomade püüdmisest enam midagi välja ei tule ja käib seetõttu keti otsas olevaid koeri söömas. Mõni aeg tagasi räägiti siin ka hundikarjast kes ühe tootmisettevõtte valvekoeri mitu aastat järjest ära viimas käib kuid pärast(peale edukat jahti) selgus, et tegu oli ühe vana isahundiga kellel polnud õieti hambaidki olla - vot sulle "hundikari". Täna helistas siia üks kodanik sealtsamast Soldino kandist, kes mu vastas istuva kolleegiga huntide pärast õiendas ja ennastunustavalt targutas, taipamata midagi jahindusest, huntidest ja muust seesugusest. Mõned inimesed millegipärast arvavad, et hundijaht on sama lihtne kui hommikusöögi valmistamine ja sellest lähtuvalt siis õiendavad ja muudkui nõuavad "kohest tegutsemist"ja irisevad, et "miks midagi ei tehta". Metskülas, kus sel suvel on huntide poolt mitmeid lambaid ära viidud tegutsetakse juba üle kuu aja "koheselt" ainult ,et ühtegi hunti pole vaatamata pikale varitsemisele isegi nähtud, rääkimata siis veel mahalaskmisest. Hunt pole loll loom keda kavalusega niisama lihtsalt maha võtta saab, seda kavalust näitavad talvised hundijahidki kus sageli lipuliinide ja karja meestega ümbritsetud metsaosadest hallvatimehed lihtsalt välja pääsevad. Mis aga igasugustesse targutajatesse puutub, siis mida aeg edasi seda vähem ma võin neid kannatada ja sageli tuleb selliseid kuulates pähe mõte ,et nende lõualuud võiksid suures jutu-ja targutamishoos paigast ära minna, nii nagu juhtus Võõpsu eidel pärast pikka vahutamist Alberts Bels`i romaanis "Juured", ehk paneks see neid mõtlema, kas ikka tasub nii ebakompententselt ja ennastunustavalt jahuda ja sõimata.