Kalju Lepik 1944 aasta sügist meenutades:

"Tuul ajab
hirmunud pilvi tumedal
taevarannal.
Päev otsatut ööd eneses kannab.
Sajab ja sajab.
Kahurikõu kumedalt
metsade taga kajab.
Porisel teel
rühma järel rühm edasi rühib.
Tükki valgust veel
ladvus kannavad puud.
Karmilt laulavad mehed.
Pühib
teelt viimsed sügiselehed
surma enese luud."