Läänemaa...See on koht kuhu üks vana tuttav soovitas mul elama minna ja seal oma hobidega tegema hakata...See oli üsna ammu kui ta seda ütles, kuid alles nüüd mõistan miks ta nii ütles.
Mulle meeldib meri, ma armastan Läänemaad!:)
Jälle astus mu jalg sealkandis, nagu ta on seda varemgi korduvalt teinud... Mu jäljerida jäi ühel õhtul Roosta randa, seniks kuni tuul need puhub ja vihm nad peseb.
Mind tüütavad mõtted pühkis tugev loodetuul va taevaluud peast minema, randa tulnud vahutav laine vaatas mind külmalt enne kui murdus ja tagasi läks, et uuesti tulla...Ilmselt pakkusin talle huvi sest mööda laulvat liiva lonkinud, ning seejärel merd silmitsema jäänud härra konflikt pole just igapäevane nähtus. Ja härra konflikt vaatas teda ja vaatas ka järgmisi murdujaid ning tõdes: näed, murduvad, lähevad tagasi, et siis uuesti tulla ja murduda, ja seda võibolla eelmisest kohast kaugemal ning pehmemalt... – nii peab olema-ja elama!
Astun edasi. Lained muudkui tulevad ja lähevad. Lendu tõuseb kaks auli ning peakohal tiirleb üksik hõbekajakas- ainukesed märgid elusast. Veidi hiljem märkan liival reinuvaderi nöörsirget jäljerida kuid see on ka kõik. On vaid tuul ja meri ja mina ning seljataha tiirlema jäänud kajakas. Usun, et kui ma oleks varem merega tihedamad seotud olnud, oleks minust saanud meremees sest meri on mind alati ligitõmmanud. Kuid ei saanud meremeest! Ja üks huvitav tõdemus jõuab veel kohale: mulle ei meeldi põhjarannik, kuid läänerannik see-eest väga...Tänu tarkadele raamatutele meenub mul merd silmitsedes see kuidas punase põrgulise eest põgenedes mindi just siit, tuhandete kaupa, kõikvõimalike sõiduvahenditega üle tormise mere. Hämmastav julgus ikka...Kuid eks esimese okupatsiooniaasta õudused olid minejatel veel nii värskelt meeles, et võimalik pääsemislootus tõenäolise uppumissurmaga oli parem valik kui lihtsalt punase laviini alla jääda.
Longin veidi maad edasi ning siis meenub, et õhtusöögi aeg peaks varsti kätte jõudma ning pööran otsa ringi ja kiirendan sammu, mõtetes kaigub: „kui seisad külmas vastutuules, sülita vaid alla tuult...!” Aga ma ei sülitanud:)