Eile:

Hommikul ajan ennast vara üles. Täna on siis see päev mil lubasin kohaliku linnuklubi ettevõtmisest – ühisest linnulaulu kuulamisest osa võtta, et mind niimoodi vaikselt nende hulka integreerida. Olen ju ornitoloogiaga ammu tegelenud ja vastava nimega ühingusse juba pikka aega kuulunud kuid minu kohta on selles vallas siiani kehtinud tõde: kass kes kõnnib omapäi! Siiani olen vaatlusi teinud siis kui jõuan ja kollektiivne linnuvaatlemine pole mind senini paelunud. Olen küll ka ise läbi viinud linnulaulu kuulamise-õpetamise hommikuid ja teen seda ilmselt ka edaspidi, kuid seda ainult siis kui keegi jälle kutsub sest mina pole loomult rahvaürituste eestvedaja, et omaalgatuslikult selliseid asju korraldada, pealegi ei meeldi mulle see liigne tähelepanu mis taoliste ettevõtmistega enamasti kaasas käib. Kuid see selleks.
Lähen juba varakult välja sest ei viitsi enam toas passida ja niisama õiget aega oodata. Jõuan Toilasse. Ilm on külmavõitu ja puhub kõle põhjakaare tuul. Lepitud kohas veel kedagi pole sest aeg on veel varane, otsustan aega parajaks teha,omaette, sest nii mulle meeldib. Sean sammud parki kus jalad mind ikka sinnapoole viivad, kust vali tuul puhub- mere poole muidugi!:) Kuid enne kui mere äärde jõuan, köidab mu tähelepanu pargis asuv sõjaväekalmistu...Huvitav, mõtlen ma...Ma pole kunagi sellele rahupaigale tähelepanu pööranud kuigi selle olemasolust olen teadlik...Ja nii ma nüüd kõnnin siin ühe mälestuskivi juurest teise juurde, vaatan ja jäädvustan. Loen nimesid, mõned neist on tuttavad kuid enamik siiski mitte. Mõtlen ja vaatan ning tunnen ühtlasi nii aukartust kui austust nende meeste vastu kes siin puhkavad. Ja neid mehi on siin palju. Ja paljudest rahvustest üle kogu euroopa...
Jõuan lõpuks ka merd vaatama...On teine külm ja karm ning kaua ei kannata siin olla.Hakkab sadama rahet ja tuul tugevneb...Park on tühi, ka varased koertega jalutajad on läinud. Mõtlen, et peaks kogunemiskoha poole jalutama hakkama sest kellaosuti on märkamatult, palju edasi liikunud, kuid enne kui astuma jõuan hakata helisebki juba telefon ja I küsib kus ma olen. Veidi hiljem helistab minu üllatuseks T, kes samuti mu asukohta teada tahab. Mõtlen endamisi: no kas T on ka nüüd ornitoloogiks hakanud:) Kuid ei tea, küllap ma juba seda ta käest küsin kui kokku juhtume. Astun mööda kõnniteed mida katab valge rahevaip. Näe - mõtlen, kui poliitikute auks rullitakse lahti punased vaibad siis minu jaoks on taevataat valget vaipa sobivamaks pidanud:D
Rahvas on kohale jõudmas. Palju neid pole, veidi üle kümne siiski. Ja nii me nüüd astume üksteise järel mööda pargiteid ja kuulame neid kevadisi sädistajaid, keda just mitte kõige kenamale ilmale vaatamata üsna palju näha-kuulda on. Kui millalgi lõuna paiku lõpetame on meil koos 29 liiki!
Lõpuks on vist kõik külmast juba veidi kanged, mistõttu suuri sõnu lahkumineku puhul ei tehta ja aega ei viideta ning seltskond laguneb ja lähen lõpuks minagi.