Kevadises looduses

Kuigi kõik aastaajad on omanäolised ja huvitavad, on kevad minu jaoks neist kõige helgem. Minu jaoks algabki aasta alati kevadega. Jaanuaris ei muutu ju midagi.Me küll teadvustame, et aastanumber muutus kuid talvine ühetaoline keskkond ju ei muutu...Pealegi puudub numbritel mu tunnetemaailmas enamikel juhtudel arvestatav koht, kevadel seevastu on paljude inimeste teadvuses suur tähendus - olgu siis või alateadvuses.
Päev-päevalt pikenev päev, sulav lumi, vulisevad kevadveed, kõikjalt kostev linnulaul, tärkav loodus - see kõik toob ka inimestele kaasa nagu uue ärkamise, küll kuidagi unistusliku ja salapärase...Meis sünnib nagu midagi jälle uuesti. Paljudes on äkitselt tärganud vahepeal kustunud huvi looduse vastu, kõik kevademärgid valmistavad meile rõõmu ja veel suurem rõõm on kui saame käes hoida tükikest kevadist loodust ja seda koguni kojugi viia:)
Sätin ennast täna keskhommikul loodusesse, et kevadest osa saada ja vaatamaks üle kohad kus minu jalg juba juppaega astunud pole...
Külaservas märkan koduvarblaseid. Siutsuvad ja säutsuvad teised nagu riiakad vanaeided ning on kange tahtmine nende varblasemammide-ja papidega koos säutsuda kuid kuna ma ei oska nende keelt, jääb see ära. Koduvarblaste arvukus on viimasel ajal tõusuteel ja talvisel toidulaualgi domineerisid mööduval talvel tihaste asemel nemad...Kõikjal on aga kuulda rohevinte. Viimased on juba tükkaega õige jutukad olnud kuid vaatamata kevadisele ülemeelikusele külastavad nad järjekindlalt veel toidulauda. Rohevintidest polnudki sel talvel aru saada, olid nad kogu aeg siin või käisid ikka kusagil hulkumas ka...Tundus nagu oleks nad ikka mõnda aega ära olnud aga kindlalt seda väita ei saa sest suurema osa valgest ajast olin ju talvel kodust eemal. Rohevint on muide linnuliik keda siis kui linnuvaatlustega alustasin, kohtasin väga harva kuid 4 aastat tagasi, kevadtalvel nad ühtäkki ilmusid- toidulauale. Lugesin neid toona kokku 40 isendit ja sellest ajast on neid siin olnud üsna arvukalt, eriti talvisel toidulaual - viimased käisid tookord koos mõne tihasega veel juuni esimestel päevadelgi sihvkaid otsimas - muudkui aga anna:D Aga ei andnud ühti!
Külaservast võtan suuna ühe metsaheinamaa poole. On juba üsna hiline hommik mistõttu on ka linnulaulu vähe kuulda. Aktiivsed on veel vaid üksikud rasva-ja põhjatihased, üle lendab kolm hakki, üks hõbekajakas ning siis 20 rabahane - teine haneparv sel kevadel mida nägema olen juhtunud ja siis kostub äkki "kronk-kronk". Rongasunnikud muidugi! On va röövlinägude arvukus siinkandis samuti aasta-aastalt jõudsalt kasvanud, mis saab kahtlemata hukutavaks paljudele laululindudele kelle pesi mustad "rüütlid" revideerida tavatsevad...
Heinamaalt suundun metsa, talve taga otsima. Ja metsas seda vaatamata domineerivatele kevadmärkidele ikka leiab. Ega ma ise seda talve taga nutagi, et seda nüüd äkki otsin aga mu koer see-eest küll sest talle tundub talv hirmsasti meeldivat - eriti vist lume sees püherdamise pärast:) Lund aga metsas on: parasjagu nii palju, et valge kaitsevärvusega loomakestel sellest veel kasu on...Ja mu koer nüüd püherdabki, ennast-ja mind unustades lumes:P Lõpuks lõpetan neljajalgse sõbra mõnud ja läheme edasi. Panen tähele, et metsaelanike jälgi pole eriti näha...Pole isegi rebaste jälgi mida veel mõni aeg tagasi, pulmaajal kõikjal näha oli...Siis hoolitsesid rebaseisandad ise oma olemasolu kõigile kuulutamise eest: sirtsutasid nii, et küll sai ja klähvisid oma hääle kähedaks.
Astun mõtetes edasi ja satun võssakasvanud metsasihile.Seda sihti puhastas inimkäsi viimati viis aastat tagasi.See käsi kuulus mulle. On päris kahju näha kuidas järjepidevus katkeb...Olen jätkuvalt seisukohal, et majandusmetsades peavad olema sihid, ja puhastatud ka veel sest nende olemasolu ja selge eristatavus välistab paljude segaduste tekkimise metsade majandamisel ning lisaks on neil ka praktiline tähtsus metsade tulekaitse seisukohast kuid see selleks. Nüüd olen juba jõudnud võsastunud kvartalisihtide ristumiskohta kus ilutsevad veel kõigis neljas nurgas minu poisikese käega maalitud numbritega ja minu poolt ammu ülespandud kvartali numbritahvlid- valge tausta ja mustade numbritega...Mind haarab nostalgia...Need metsad kus ma praegu kõnnin moodustasid kunagi ühtse Ahtme metskonna Taimeaia vahtkonna...Siit vahtkonnast sai alguse minu metsamehe tee.Siin teenisin oma esimese palga tervelt 11 aastat tagasi - praegu tundub endalegi lihtsalt uskumatu... Tookord aastaid tagasi käisime Andresega, seljakotid seljas ühelt värskelt raielangilt männikäbisid korjamas. Sel ajal kogusid metskonnad seemnete saamise eesmärgil agaralt männikäbisid ja nii oli meil üsna lihtne taskuraha teenida sest see töö ei nõudnud mingit täisealisust jne. Edasi tuli juba igakevadine pesakastide valmistamine nende ülespanek ja vanade hooldamine siis tulid taimlatööd, sihtide- noorendike hooldus ja paljud muud tööd- nende hulgas muidugi tulevalve mis sai mu põhitööks kuueks pikaks tuleohtlikuks perioodiks. Aga aitab!
Ajan ennast vanalt kännult püsti, kustutan seltsimees Rumba ja sean sammud kaares kodu poole sest pikalt nostalgitseda mulle ei meeldi - see tekitab nukrust. Möödun sihti pidi kõndides "Popi kuusikust". Niimoodi kutsusid vanemad metsamehed ühte tihedat kuusenoorendikku mille istutas Popovi nimeline tööline aastakümneid tagasi. Veel on neid kohti mida saab mingi nimega nimetada...Kuid mida aeg edasi seda vähem neid nimesid mäletatakse ja seda vähem on kohti mida mõne mõne nime või sündmusega seostatakse...On kange tahtmine sinna tiheda kuusiku alla ronida kuid rihma otsas oleva koeraga pole see idee kuigi hästi teostatav ja jätan minemata. Tihe on see kuusik tõepoolest. Lumerohketetel talvedel otsivad sealt varju metskitsed kuid paraku luusivad seal ka ilvesed...

Liigun mõtetes edasi.Aeg-ajalt raputab mind mõtteist rihma otsas rebiv Reki - nii ka nüüd.On teine midagi huvitavat avastanud. Astun lähemale ja näen mille vastu kutsu huvi tunneb: siin on üsna hiljuti liikunud metsnugis ehk männi-martin. Hakkan jälgi lähemalt uurima ja näen ,et ilus loomake tundub olema veel talvekasukas sest jälje järgi on näha , et loomakese tallaaluseid katab veel tihe karv mida suvel pole. Metsnugisega on mul eriline suhe - olen teda küll ja küll näinud. Kord ehmatas ta mind hämaras metsas kileda kisaga, teinekord jälle vupsas ta minust mõne meetri kaugusel olevast vanast oravapesast välja, olen huvi pärast teda palju kordi jälgi mööda jälitanud ja ta tegutsemisjälgi uurinud nii, et see väikekiskja on mulle päris tuttavaks saanud.Kevadega pole nugiseisandal aga muud peale hakata kui sellest ainult rõõmu tunda, emanugistel seevastu algavad rasked ajad sest kuu-pooleteise pärast tuleb väikesed Martinid ilmale tuua ning seejärel nad sügiseks oma eluga hakkama saavateks poisteks-tüdrukuteks kasvatada... Aga olgu peale, imetlen veel isanugisest kännule jäänud territooriumitähist ning astun seejärel edasi.

Kõrvu hakkavad juba kostma külakoerte klähvimine ja maanteel sõitvad autod. Ja olengi jälle metsast väljas, käes tükike kevadet - sinililled.

Tuleb jälle hakata tegelema tõsisemate asjadega kuid seda teadmisega, et on kevad...Igal aastal isesugune, unustamatu kuid samas unustatav, et järgmisel kevadel linnulauluga uuesti meelde tulla:)