Mõtteid majanduskriisist ja maksudest...

Lugesin täna ühte huvitavat artiklit postimehes(http://www.postimees.ee/220307/esileht/majandus/251250.php) mis räägib võimalikust majanduskrahhist. Ei hakka seal kirjutatut üle kordama kuid ütleks omalt poolt niipalju, et kui riik ise hoolitseb oma majanduspoliitikaga selle eest, et see kriis üha tõenäolisem on ja et selle tagajärjed ja välja tulemine sellest äärmiselt raskeks võivad kujuneda siis jah... Inflatsioon lõhub majandust, maksude alandamine suurendab inflatsiooni- lihtsad tõed majandusteooria õpikust. On palju tegureid mis majandust mõjutavad ja ühtedeks neist on maksud. Maksud tagavad riigi toimimise ja mina olen küll tulumaksu alandamise vastu.Ma ei räägi sellest et maksud peaksid olema ilmkõrged, ma tahan öelda, et maksudega ei mängita...Praegu me alandame neid aga võimaliku kriisi korral tuleb neid tõsta, et inflatsiooni pidurdada ja saada raha mida ühel hetkel võib kole vähe olla sest kui majanduskasv pidurdub või hoopis langema hakkab ei ole ka neid üüratuid rahalisi ülejääke mis meil praegu on ja kuigi meil on reserve siis tuleb ka mõista, et need pole lõpmatud arvestades seda, et mõõn võib kesta pikka aega ja teadvustades seda, et inflatsioon on mingiks hetkest suure osa selle reservi väärtusest ära söönud...Aga võib ju ka samamoodi edasi lasta ja kilplaste kombel kotiga õnne tassida. Ainult ,et sel juhul anname isegi kilplastele silmad ette sest siis on musta stsenaariumi käivitudes nii, et neil kellel on sääste ja kelle rahal veel mingit väärtust on ostavad omale tuletõrjeautod ja need kellel mingil põhjusel raha pole jäävad koduta sest maja põleb lihtsalt maha kuna riigil pole lihtsalt raha millega päästeteenistuse kulusid katta...Samamoodi on ka teistes eluvaldkondades. Võib ju muidugi tulumaksu langetamise arvelt tõsta kaudseid ehk siis peamiselt tarbimismakse nagu aktsiisi-ja käibemaks ning osaliselt nende abil riigikassasse raha koguda ja seda tulebki teha kuid kui majanduskriisi saabudes süveneb tööpuudus ja ka raha ise on tunduvalt oma väärtust kaotanud siis mis maksude kogumise seisukohast arvestatavast tarbimisest ja tarbimismaksude laekumisest me rääkida saame? Tarbimine, samuti maksulaekumine ju siis väheneb-see on ilmselge! Kui jätkusuutlikkuse seisukohalt maksudest rääkida siis on näiteks tulu maksustamise asemel peamiselt tarbimise maksustamine üldse kahtlane idee sest, et langetades tulumaksu sellise tasemeni kus sellest saadud tuluga saab katta võibolla ainult valitsuskulusid, ning tõstes näiteks käibemaksu ,et katta tulumaksu alandamise tõttu saamatajäänud tulusid siis selline poliitika põhineb tarbimisel, st seda, et mida rohkem tarbitakse seda kasulikum riigile...Kuigi jah, see kasu on lühiajaline sest tarbimisele suunatud ühiskonnad saevad oksa millel nad ise istuvad – see peaks juba ammu selge olema. Ja tarbimisest laekuv tulu ei ole stabiilne mistõttu on raske ennustada kui palju mingil aastal näiteks käibemaksust riigieelarvesse laekub ja seetõttu on kindlasti raskem koostada riigieelarvet, teha pikaajalisi plaane ja kokkuvõttes hakkab riigi elu seetõttu olema hüplik sest ühel aastal tarbitakse rohkem, teisel jälle vähem jne.
Ma ei arva, et maksusüsteemis ei võiks teha muudatusi ja ma ei arva, et tarbimist ei peaks senisest enam maksustama kuid ma olen veendunud, et need ümberkorraldused peavad lähtuma teadmistest sest niisama proovimine võib lihtsalt valusalt kätte maksta...
Kui artikli enda juurde tagasi tulla siis ütleb seal SEB Ühispanga analüütik Hardo pajula, et niikaua kuni jätkub põhjamaades majanduskasv pole ka meil midagi hullu karta kuid selle juures on üks aga. Nendes põhjamaades tulevad nimelt järjekindlalt võimule erakonnad kes lubavad alandada makse, see kiirendab omakorda ka seal inflatsiooni ja majanduskeskkonna muutumist, mis omakorda võib põhjustada esialgse edu asendumist hoopis majandusliku vähjakäiguga mis ka meie üürikese lootuse pihuks ja põrmuks võib teha...
Uskuda, et majanduslangust ei tule on sama hea kui uskuda, et meiega mitte kunagi midagi halba ei juhtu...Need kes niimoodi usuvad ja selles usus elavad kukuvad kõrgelt sest lisaks materjaalsetele kaotustele lisandub ka pettumus ja abitus... Praegusel hetkel on teada, et hea elu võib mõneks ajaks otsa lõppeda ja on vastutustundetu(poliitikute poolt) seda teadmist jäärapäiselt eirata....30- ndate aastate Suurt Depressiooni ei osanud vastupidiselt praegusele võimaliku kriisi ettenägemisele keegi ette näha - see tuli nii ootamatult, et kogu majandus oli uppis sest keegi ei teadnud selleks valmistuda mistõttu olid ka tagajärjed hullemad.Oleks äärmiselt kahetsusväärne kui nüüd mingi pauk meile kõigile ennustustele vaatamata „ootamatult” tuleb...
Ma ei arva, et kõik peaksid käima ringi ja värisema ning igal õhtul ja hommikul jumalat paluma, et mingit majanduslangust ei tuleks aga samas tasuks ikka kahe jalaga maa peal olla...Meie senine edu ei tohi olla nii pimestav, et ära unustada reaalsus ja seda, et elu ei möödu ainult majanduskompassi järgi börsil aktsiaseiklusi tehes. Edumeelsus ja edukus on head kuid selle tõttu ülemeelikuks muutuda ei tasu kunagi sest (Andrus Kivirähk-i võrdlust ühel teisel teemal kasutades) muidu oleme nagu see vene mutike kuldkalakese muinasjutust kes arvas, et ta võib kasvõi keisrinna olla aga lõpuks leidis ennast ikkagi oma puulobudikust lõhkise küna eest...
Lõpetuseks. Kõigele vaatamata usun ja loodan ma, et meil läheb hästi ja mingit suurt jama ei tule, unustamata seejuures et võib ka teistmoodi minna(laenu ma igal juhul kergekäeliselt ei võta.)
Lõpetuse lõpetuseks: kui minu majanduslikest teadmistest rääkida siis ei arva ma, et minu arvamus ongi see tõde ja et ma kõike tean. Majanduses muide on palju sellist millekohapealt puudub ühtne seisukoht ka teadlastel endil ja mingi tugitoolis harrastaja nagu seda olen mina, ei saa ammugi selle kõigist aspektidest ennastunustavalt targutada kuid samas on asju mis ei ole eriti muutuvad ja raskesti arusaadavad ning nendest asjadest ma siis targutangi. Räägin sellest kuidas ma asju parasjagu näen ja minu puhul on parandused alati oodatud sest ma võin alati ka oma seisukohti muuta kui selleks hea põhjus leidub. Aga poliitikuid ma ei usu - ei sotsialiste, ei liberaale ja olen seetõttu viimastel aastatel pidanud üha enam käe sirutama mõne targa raamatu poole või kuulama teadlasi sest selle üleüldise arvamuste paljususe tõttu pole kahjuks võimalik aru saada kelle jutt see õigem on ja kelle jutt niisama jutt on(teadlased on siiski üksmeelsemad).

Kui keegi juhtus seda kirjutist lugema siis ärgu pahandagu kirjavigade või muu taolise eest, parandan need hiljem. Mul tuli mingi hoog peale ja hakkasin tulistama nii, et ei jää aega parandamiseks:)