Tööga on mul sellekohapealt vedanud, et seoses sellega puutun kokku väga erinevate inimestega alustades ärikatest ja lõpetades maavanaemadega. Kaks korda nädalas valdades istumine ei lase ära unustada missugune on see teistsugune elu mida iga päev nagu ei teadvusta. Rohkem linna-ja selle lähiümbrusega seotuna kipuvad ju ununema sellised inimesed kes elavad kusagil metsasügavuses, vanas majas, kellest mõnedel pole elektritki ja kes on seal elanud kogu oma elu. Kelle jaoks on juba vallamajja või küla poodi minek omaette sündmuseks ja suureks ettevõtmiseks... Kuid selliseid inimesi on ja mitte 1-2 vaid ikka rohkem. Nende mured on sellised mida enamik meist ei mõista ja ega nemad meie omadestki aru saa. Nende inimeste olemasolu teadvustades jõuab kohale tõdemus, et meil on ikka kaks eestit, mitte vaeste ja rikaste vaid linna-ja maa eesti.
Täna oli muide tore kuulda kuidas üks maatädi ütles: „oi ei metsa nüüd vist jõuagi- põllutööd ju tulevad peale...” :)