Pikk jutt, sitt jutt- nii võib vist öelda tänase päeva ja muude sündmuste kirjeldamise kohta...Igatahes jääb see pooleli ja ilmub millalgi homme, võibolla. Huvitav miks mul alati selliseid maratonlugusid on vaja kirjutada?
Jutulõnga katkestas mul patsiendist varese nägemine kes ikka veel minu juures on. Ta on nimelt enda tiiva ära kiskunud, no püha jumal, on ikka sadomaso küll, ausõna...! Kogu aeg sai tiiba seotud, seejärel jälle tunnistades tõsiasja, et ta on sellelt järjekordselt sideme ära kiskunud, oma tiivaluu katkus ta ka veidi aega tagasi ise puruks ja nüüd siis terve tiib küljest ära. Ja nüüd ta enam mind ei kardagi, varem see-eest kartis sest teadis, et hakkan jälle siduma aga nüüd pole midagi siduda enam ja seega ta eeldab vist , et ma temaga muud tegemist ei tee kui süüa annan ja puuri kasin ning seega pole põhjust ka karta... Kõiksugu asju on nende kümnete lindude kantseldamisel nähtud mida oleks siinkohal kohatu kirjeldada, kuid iseendalt tiiva amputeerimist küll mitte.