Kui Luual koolis käisin siis sai üsna tihti ka Jõgeva bussijaamas passitud sest nii kooli minnes, kui koolist tulles oli vaja alati Jõgeval teise bussi ümber istuda. Eriti pikalt tuli bussi oodata pühapäeviti. Ühel järjekordsel pühapäeval istusime koolivennaga seal bussijaamas ja jõime limpsi. Ega me kaua seal kahekesi istuda saanudki sest meiega ühines Enn - kohalik prügikastide kontrollija, kes siis kuidagi ahne pilguga meie limonaadi joomist pealt vaatas. Äkitselt tegi ta oma suu lahti ja palus, et tühjad pudelid temale annaksime. No mina andsin siis kohe oma pooliku pudeli ära ja kursavend tegi sama, mille peale Enn väga õnnelik oli. Seda heategu ta aga ei unustanud ja alati kui peale seda "heategu" Jõgevale sattusime, lehvitas ta meile alati kui meid nägema juhtus- ükskord tundis ta mu isegi läbi häguse bussiakna ära:D
Oli vist kolmanda kursuse aegu kui sain eelpool nimetatud bussijaamas omale teise sõbra. Tema nime ma kahjuks ei mäleta aga tema enda räägitud elulugu on mul siiani meeles. Sellel sõbral aga oli alatine suitsupuudus mida mina siis pühapäeviti leevendasin. Ükskord kui ta jälle bussijaama kaema tuli, et kas mina ikka kohal olen, märkasin, et vanal on hirmus pohmakas mille tõttu ta käedki värisesid...Seekord ostsin siis talle peaparanduseks kanget õlut. Ühel neljapäeval kui Jõgeval bussi ootasin, nägin raudteejaama poolt tulemas seda sama sõpra, tuli teine ja istus siis katuse alla pingile ning hakkas jälle pajatama. Seekord paistis tal suitsu küllalt olema, ka muust kraamist ei paistnud tal puudust olema sest ühtäkki sirutas ta käe
omale hõlma alla ning võttis sealt välja odekolonni pudeli, ja sirutas seejärel käe, milles see pudel oli, minu poole ja ütles kõva häälega: " säh sõber, võta ka üks suutäis"...irw. Praegu on hea irvitada aga tol korral oli küll tõeliselt häbi sest pussijaam oli rahvast täis ja kõik vahtisid ühtäkki minu poole.