Eelmisel õhtul-öösel olin siis kolmandat korda sellel kuul abipolitseinikuna politsei käsutuses. Võrreldes eelmise korraga oli üsna rahulik, olid vaid mõned üksikud vahejuhtumid, enamuse ajast tegelesime liiklusjärelevalvega.
Pärast mõnetunnist und ärkasin täna varahommikul ,et U peale võtta ja jahile minna. Tegime esmalt luuret misjärel läksime kogunemiskohta kus toimusid tavapärased protseduurid, pärast mida läksime metsa, et asja kallale asuda. Esimesed kolm aju läksid tühja.Neljas aju aga kompenseeris eelneva vaeva. Mis selles viimases ajus domineerinud maastikutingimustesse puutub siis oi õudust... Jõudsime selles viimase ajus peaaegu poolepeale kui ühtäkki laius mu ees ca 250 m. pikk ja 100 m lai veeväli. Üritasin ikka läbi selle vee sumada, vesi üle kummikusäärte lainetamas, kuid kaugemale kui veevälja keskele ei jõudnud sest järvekese keskkohas kus vesi oli juba teatud kohani, hakkasin tasahaaval mullakamarast läbi vajuma ja edasiliikumine oli võimatu. Proovisin neljast erinevast kohast sellest järvekesest läbi sumada, kuid kaugemale kui keskele ikka ei jõudnud... Mõtlesin, et mis ma nüüd teen, kuulsin samas, et aju on minust juba kaugel ees ja mõistsin, et mul pole nagunii mõtet üritada kuidagimoodi, kasvõi ringi minnes, järele jõuda ja nii ma siis ca 300-400 meetri kaugusel asunud teele tagasi kõmpisin, kõrvus kütiliini poolt kostavad püssipaugud. Kui siis U-ga(U oli tee peal) lõpuks ringiga paugutajateni jõudsime, selgus et jaht on ikka korda läinud- kaks põtra lasti. Mina olin ausaltöelda veendunud ,et sellise koleda ilmaga me midagi nagunii ei saa aga jahil on alati üllatusi, nii ka seekord. Pärast igasuguseid toimetusi toimus muidugi kõva maksapraadimine, mina olin ka seekord roolikeeraja nii, et maks tuli mul mahla peale juues alla kugistada.