Võidupüha paraad

Fotod: Kaitsejõudude Peastaap

Reede õhtul täpsustatu kohaselt pidime pühapäeval(22.06) hommikul kella 9-ks staapi kogunema. Olin juba enne üheksat kohal. Tasapisi ilmus ka teisi. Võtsime välja relvad ja umbes kella 11 paiku võtsime rivvi paigale, et major K saaks üle kontrollida meie hümni laulmise ja tervitamise oskused. Kui ka see tehtud läksime bussidesse ,et Tallinna poole teele asuda. Teel olles paistsid horisondil ähvardavad vihmapilved ja lõpuks sai ka meid sõidutav buss vihmapilve alla sattudes väljastpoolt puhtamaks kuid teadmine, et ees ootab võimalik vihma käes ligunemine ei suutnud meie meeleolu kuigivõrd rikkuda ja nii me sõitsime üsna lõbusas meeleolus, hümni lauldes, sihtkoha poole. Viitnal oli loomulikult metsa-ja poe peatus. Õhtupoolikul olime pealinnas kohal, kus meid majutati seitsmekaupa sisekaitseakadeemia ühiselamu tubadesse. Pärast majutamist siirdusime Pirita teele kus kell 5 algas paraadi peaproov. Seal me siis harjutasime rohkem kui viis tundi marssimist, presidendi - ja paraadi juhataja tervitamist ja kõike muud harjutamist vajavat. Poole üheteistkümne paiku sai proov läbi ja siirdusime sööma. Söömiskohas olid aga järjekorrad nii hirmpikad, et mina ja mitmed teised otsustasime järjekorras seismise asemel lähedalasuvat toitlustuskohta külastada- seal tuli küll rahakotti kergendada kuid korisev kõht sai kiiremini maha rahustatud.
Hommikul ärgates selgus, et ilmataat pole sel päeval meie poolel. Suundusime Pirita teele läbi seenevihma, mis hiljem päris korralikuks sajuks muutus. Seisime sajus oma kohtadel kuni kõik kavas olnud protseduurid kuni paraadmarsini läbi said. Siis tuli käsklus "Paraad-valvel!", "Parem-pool!", misjärel pöörasime paremale ja pärast järgnevaid käsklusi asusime liikvele. Kui paraadmarss läbi sai ruttasime kiiresti bussidesse kus võtsime seljast ära mis vähegi võtta andis sest riided olid üsna korralikult läbi vettinud. Kui kõik bussis olid, asusime kodudeele. Teepeal aga selgus ,et oleme oodatud ka Jõhvi paraadile ja nii siis oligi, et Jõhvi jõudes võtsime viadukti all ruttu rivvi ja marssisime juba eesootavate kaitseliitlaste-ja kaitseväelaste järel keskväljakule kust pärast sõnavõtte ja kohalike omavalitsuste võidutulede süütamist marssisime vabadussõja mälestusmärgi juurde kus olid ka mitmed sõnavõtud, aupaugud ja kirikuõpetaja õnnistused. Seal hakkas muide vihma veel korralikumalt sadama kui enne. Minule meenus millegipärast seal rivis seistes II Maailmasõjas langenud major Georg Sooden kes on ka sinna mälestussamba juurde maetud kuid see selleks. Kui mälestustseremoonia läbi sai, marssisime Maleva staabi juurde kus anti -"rivitult!", pärast mida olime sisuliselt vabad. Andsime relvad ära, ajasime veel veidi juttu ja seejärel läksime laiali.
Kui enda ülesannetest paraadidel rääkida, siis olin seekord paraadil koos kahe teise võitlejaga jaoülema ülesannetes kuid meie lisaülesanne seisnes tegelikult ainult paari lisapöörde-ja liigutuse tegemises ning eneste jälgimises, et rivi ees liiga palju ei ujuks sest muidu oleks meie järgi joondunud rühm liikunud sinka-vonka, nagu uss. Eelmistel võidupüha paraadidel olen olnud lihtsalt rivis marssija, liinur ja liputoimkonna assistent seekord siis - minu neljandal paraadil olin jaoülem- ei tea kes järgmisel paraadil olla tuleb.
Koju jõudes selgus muide, et päev läbi ligunenud riiete taskus olnud võrdlemisi uus mobla ei tööta enam, kui aku tagant ära võtsin avastasin telefoni seestpoolt üsna märja olevat, aga no mis teha-ikka juhtub.