Mõnda aastast 2006- Liivjärve 2006

Liivjärve 2006 – no seda ei saa muidugi unustada. 5 juulil alanud tulemöll kus esimestel päevadel võis unest ainult unistada, kestis ühtejutti septembrini välja...(minul isiklikult 20 augustini)Mul ei lähe vist iial meelest sealsete põlenguala töölõikude nimed, ei unune ka need kümned ja kümned toiduringid mida esimestel nädalatel tegin peaaegu ööpäevaringselt, meelde jäävad olukorrad kus valgejärve põlengulõigus töid juhtides praktiliselt püstijalu magasin, kuidas teel staapi neli korda roolis magama jäin ning seetõttu teeäärsel sihil tunniajase sunnitud uinaku tegin, mällu on sööbinud pilt metsast turbaväljadele tormavast tulest ning sellest kuidas suure tuulega tuli samal korral turbaväljal tossu varjus allatuult kiiresti levis, põletades voolikuliine ja sundides kustutajaid meeter-meetri haaval taganema, jään tundma seda tunnet mis tekib siis kui higisele kehale turbaväljadel lenduv turbatolm kleepub, meenuvad need öised pumpade käivitamised, kui nelja-viiekesti järjekorras seisime ja ületöötanud pumpasid tööle panna üritasime, iial ei lähe meelest ka selle sõduri hirmunud silmad keda paari meetrise leegiga põlevat turbavälja kännuvalli kustutama suunasin – tookord oli nii, et olukord oli üldiselt stabiilne kui ühtäkki kolmandas lõigus, kust ressursid ära olid viidud, hakkas tuli järsku levima, kuna seal kedagi polnud jooksin seitsmendasse lõiku ja võtsin sealt Kolga-Jaani meestelt ujuva pumba ning hakkasin seda selga venitades ohtlikkusse kohta tarima, samal ajal karjusin raadio teel staapi, et abi on vaja ning andsin andmeid vajamineva tehnika ja voolikute kohta, aga kuna sõdurite uus vahetus oli alles kohale jõudnud siis tuli nii inimesi kui tehnikat oodata sest juurdepääsuteed olid kehvad. Lõpuks tulidki ajateenijad, olin selleks ajaks jõudnud pumba juurde vedada umbes 100 meetrit voolikuid ja olin ka pumba tööle pannud ning kastsin juba kõige ohtlikumat serva, jätsin ühe sõduri siis toru otsa ja läksime ülejäänutega voolikuid juurde tooma. Kui tagasi jõudsime, nägime et joa haardeulatusest väljaspool tuiskab tuli mööda oksarisu edasi umbes paari meetrise leegiga, hakkasime kohe paigutama teist(võimsamat) pumpa teisest põlenguala servast, et tollele esimesele kiirelt vastu minna ja laienev tulekolle sisse piirata, aga nagu öeldud siis tuli leegitses päris korralikult ja asi kiskus lõpuks nii tõsiseks, et me ei jõudnud enam joatorugi 63 mm B voolikule otsa panna ja hõikasin sõdurile, et tavai võta ja hakka jahutama, siis nägingi seda hirmunud pilku mille peale hõikasin, „ei taha minna või?”, vastuseks oli peaga tehtud ei ja sain aru, et ta pole sihukese asjaga varem kokkupuutunud ning võtsin seejärel vooliku otsa ja kargasin ise sinna risusse tuld jahutama sest minu kui juba aastaid metsa-ja maastikupõlenguid kustutanud hullu jaoks ei olnud see olukord just teabmis hirmus. Suure energiakuluga sai see käestläinud tuli uuesti kontrolli alla.
Meelest ei lähe ka see kuidas Ivoga ATV-l esimesel põlenguööl veega täidetud kraave otsisime(paljud kraavid olid kuivad) ja kuidas me siis sihte võsast puhastasime ja mahalangenud puid saega eest ära lõikasime. Judinad tulevad peale kui silme ette tuleb pilt nelja rattaga põlevas turbas kinni istuvast minu Yimnist mille viimasel hetkel kätte sain, enne kui ta sinna jäänud olekski...- tookord olin küll kassiahastuses ja peas vasardas, et oled juba niigi siduri läbi kärsatanud, käändtelje kõveraks sõitnud ja bensupaagi äärepealt ära lõhkunud ja nüüd põletad auto veel täitsa maha...
Tüvede järkamist sai muide harjutada sirgel teelõigul kuhu tihti põlenud juurtega puud kukkusid- neid tuli üsna sageli, olenemata nende läbimõõdust niipalju pooleks raiuda, et nad teepealt minema saaks. Silme ees on siiani rabas kinni istuvad Zil-idest ja gaz -66-test. Meelde jäävad ka need kümned ja kümned vabatahtlikud kes sellel põlengul abiks käisid. Mõned käisid koguni mitu korda ja siis kui nad uuesti tulid oli jällenägemisrõõm suur.
Liivjärve 2006 pani mind nii vaimselt kui füüsiliselt proovile, seal sai elatud nagu omaette riigis ning tagantjärgi tundub nagu oleks kõik toimunud mingis dokumentaalromaanis või unes.
Abi eest kustutustööde organiseerimisel sain nagu paljud teisedki, tunnustuseks ja tänuks päästeameti teenetemedali. See anti kätte „Estonias” toimunud tänuõhtul kuhu ka mu hea sõber saatjana kaasa tuli. See hea sõber arvas küll, et tema rohkem kiskus mind sealt tulekahjult ära aga tegelikult aitas ta nende ära kiskumistega mul taastuda ning tänu sellele sain jälle pärast äraolekut uue hooga jätkata. Ja medaliga olen rahul ning vastupidiselt „külarahvale” ei arva ma, et kõrgema klassi aumärgi oleksin pidanud saama ja loodan, et seda külarahva juttu keegi minu suhu panema ei hakka.